vol 1 Kapsariiv ja hapukapsad

Hapukapsatalgud tõid tavaliselt kokku ümbruskonnas elavad lähimad sugulased ja mõne sõbra pealekauba. Põllult korjatud kapsaid ootas pealmiste lehtede eemaldamine, usside väljaurgitsemine ja loputamine. Kanad omakorda ootasid eemaldatud kapsalehti kui sügise viimaseid maiuspalu. 

Hapendamist alga

Hapendamise käigus sai kääritatud ikka ka midagi muud peale kapsaste.

Ühe sellise loo rääkis päevinäinud kapsariiv, mille sõbra pool, talgute käigus lagedale kraamisime.   Need lood on alles sellesama kapsariivi sees "...kuskil siin pidi olema ka nui."

"Hapukapsatalguid juhtis alati vanaema. Kuna kapsateoga oli seotud enamjaolt naispere, siis sai selle käigus räägitud ka kõik külajutud. Läheduses elav minia ilmus aga  kohale sõltuvalt sellest, kuidas suhted suvejooksul olid arenenud.  Kapsariiv ja nui olid alati samas kohas, salvestatud vanaema kindla pilgu all sinna, kust need igal aastal jälle välja võeti. Halb ilm ja logisev riiv parandati vahenditega, mis naistele jõukohased ja meestel polnud kapsateo juures tavaliselt asja.  

Kapsad tuli riivida ja soolaga vesi välja tampida, et kapsad upuks. Kui mant juba nõus, siis tuli köömneid panna. Miniale köömned ei meeldinud. Oli suvesid kui minia ja vanaema suhted olid klaarid - siis käis minia suve lõpuni abis kapsaid rohimas, aga oli suvesid kui minial tuju ja tahtmine enne suve lõppu otsa said ja suhted hapuks kippusid minema. Sellisel sügisel ütles vanaema, kui järg kapsateoga sealmaal, et: “Paneme ikka köömneid kah!“ Kui vanaema külvas ühtejärge köömneid igasse nõusse, siis oli selge, et suhted nende kahe vahel olid hapud. Kui aga suhted korras olid, siis tehti  eraldi nõusse köömesteta kapsaid, et oleks ports ka minia meeleheaks."

Rahustavaks muusikaks oli kapsariivi rütm ise - see oli nii  tehnika kui mantra. Köömned seadsid olukorra tasakaalu ning seeditavaks said nii suhted kui kapsad. Vanaema oli üheaegselt nii emteüü kui äriühing. Ei kirjutatud ühtigi igal aastal uut projekti vahenditele ega polnud märgata ärevust ei kapsa ega hapuksminemise suhtes. Kuidas rääkida kõigiga mitte millestki aeg oli veel olemata. 

Nii on selle hapuksminemisega, kuid see ei piirdu ainult kapsastega, vaid on osa meie enda eluprotsessist. 

Tänapäeval on väga vähe kohti kus hapuks minna. Hapuksminemise ebamugavus takistab meid hapuks minemast. Suhe olgu pigem seisev läila ja imal kui kääriv. Hapnemata suhted lähevad, aga pauguga lõhki ja tavaliselt need on need kõige magusamad. Käärimine nõuab juhti ja vahendeid – „riivi ja nuia“. Käärimisel on rütm tõusta ja rahuneda, see nõuab tingimuste loomist ja iseseisvust, et mitte hapnemisprotsessi käigus ise hapendatud saada. Käärimisel on algus ja lõpp ning keset protsessi pole selle kommenteerimine tarvilik. Käärimine ei vaja siiski palju, vaid soojust, õhku, ruumi, vabadust ja pisut ka soola. 

...siiski, ärge jorutage

Vastu võtke taeva!

Käärimine üldiselt

Ei nõua mingit vaeva...

 Riimid on raamatust "Aialuule"