vol 2 Kapsariiv ja hapukapsad

Siit nad tulevad - kapsalood.   

"...tahaks enda oma jagada", kirjutab loo autor.

"Ükskord 90-ndate alguses tegime hapukapsaid. Alustasime kapsanuia valmistamisega. Kuna kapsaid tehti terve tünn, oli vaja suurt nuia - lausa vanapaganlike mõõtmetega. Isa raius ja vestis köögis pliidi ees ja kogu põrand oli laaste täis. Ema halas, et mis siis saab kui nüüd keegi külla peaks tulema. Isa oli vait, aga väikevend, kes abis oli, ütles peale väikest mõtlemist, et "Meie teeme siis kapsanuia edasi."

...ja no siuksed mu vanemad olid - nemad tegid oma kapsanuia edasi hoolimata kogu muust maailmast" ütleb jutustaja.

Järgmise loo rääkis üks sõber ja jälle ikka sellest kapsanuiast.

"Kui seda jälle vaja läks, siis mindi puuriida juurde, võeti puuhalg ja vesteti ots teravaks. Kapsalauad  samuti,  no need mis tünni peale käisid, just siis kui vaja, olid need kadunud."

Tünnilauad mis kapsastele raskuseks peale pandi pidid olema kindlasti lehtpuust. Need hoidsid kapsad vedeliku sees ja kapsaid võttes pidi seda tegema kihtkihilt, et õhk juurde ei pääseks. Rätik või marli oli alati putukate kaitseks peal.

Saaremaal olla kapsaid ühes kohas koguni tervete peadena tünni soolvette hapnema pandud. Maitsenud hästi ja olnud pehmed ning magusad.  Lapsed olla neid lehti juurika küljest kangutanud ja lehe kaupa söönud. Sellised olid lapse mälestused, kuidas neid täpselt tehti, kes seda enam mäletab.